Külastasin 25. juunil 2021 Värskas toimunud Seto Folki ning jagan Teiega oma kogemusi, mõtteid ning muljeid.
Tartust teele asudes, võtsime suuna Põlva poole ning otsustasime seekord mitte GPSi kasutada vaid vaistu ja kõhutunde järgi kohale jõuda.
Kohale me jõudsime ning tegelikult ei valmistanud sündmuskoha ülesse leidmine mitte mingeid raskuseid. Värskasse jõudes, nägime puidust viitasid, mis folgikohale suunasid. Sündmuspaika jõudes võtsid meid vastu parkima juhatavad vabatahtlikud ning rusikasuurused parmud, kes autoaknast sisse ründasid.
Ausalt öeldes, tekkis mul neid hiiglaslikke vereimejaid nähes tahtmine tagasi pöörduda, kuid kuna ma olin lubanud oma hinnangu korralduslikule poolele anda, siis pidin ennast siiski, autost lahkuma veenma…
Parkimispaik oli hästi planeeritud! Meie käest küsiti kohe, et kas jääme üheks või kaheks päevaks ning kas me soovime ka telkimisalale minna. Parkimispinnad olid ära jaotatud nii, et saabuvad ja lahkuvad autod üksteist segama ei hakkaks. Autost välja jõudes, võttis meid vastu männimetsa magus aroom ning valjult sumisevad “sõbrad” hoidsid miskipärast distantsi…
Mine sa tea, ehk nad teadsid, et minuga pole mõtet tülli minna, sest muidu nad saavad minu käest ikka korralikult negatiivse hinnangu, oma käitumisele ning kehvale putukatööle...
Folgiala oli muust ümbruskonnast eralduv ja sündmuse piirid olid külastaja jaoks arusaadavalt märgistatud.
Parkimisala oli tähistatud ning osaliselt piirdelindiga ümbritsetud, et säästa taimekoosluseid ning lasta loodusel taastuda.
Telkimisala oli festivali alast eemal niivõrd, et see võimaldas eralduda ning puhata, kuid ei olnud liiga kaugel, et lõhkuda festivali kogemust ja terviktaju.
Liikusime folgialale…
Folgiala oli väga hästi valitud ning toitlustajad ja müüjad olid valitud nii, et tekiks tervikpilt ja väike rännak ajas tagasi…
Müüjatel olid seljas setu rahvariided või linasest kangast riided. Dekoratsioonideks olid sisalist kangad, tekstiilist lipukesed, käsitöötikanditega tooted ja savinõud… Välistatud olid kõiksugused õhupallid, lindid ja kaasaegsed plastikdekoratsioonid. Üldmulje jäi väga hea!
Müügikohad olid paigutatud L-kujuliselt ümber pealava, teise avatud poole “kattis kinni” vana lava, kuhu inimesed said istuma koguneda, suured puud ja noorteala - tekkis mugav ja turvaline, kinnine sõõr ümber olemise!
Positiivse mulje jättis ka piisavalt avar ala, pealava ja müügikohtade vahel, mis ei olnud toole ja pinke täis tipitud - inimesed said oma piknikutekkide, linade, vaipade, mattide peal pikutada ning olemist mugavalt nautida!
Toitlustajate menüüdes olid esindatud nii grilltooted, friikartulid, burgerid, kui supid, mis olid kenasti eraldatud ja “kohviku kaubast” eemal - oli hea hoomata, kus on sooja toidu pakkumise ala ja kus joogi-, kohvi-, saiakese-, koogi ala...
Mulle väga meeldis see, et grillilõhnad ei kandunud festivaliplatsile, et sooja toidu pakkujad olid veidi eraldatud ja ühte kohta kokku viidud!
Aasta- aastalt suureneb taimetoidu eelistajate osakaal külastajate seas ning positiivse kogemuse pakkumiseks on väga tore, kui inimene, kes ei tarbi liha (paljud ei kannata ka liha lõhna!), ei pea sunniviisiliselt grillpõrsa varda kõrval istudes, kontserti kuulama…
Taimetoit või lihavaba toiduvalik oli olemas enamike toitlustajate menüüdes! Oli seenepirukaid, sibulapirukaid, kaneelirulle, magusaid kooke...friikartuleid ja salateid. Kokkuvõttes - taimse toidu eelistaja nälga ei jäänud, kuid päris veganitele sobilikku toitu oli vähe.
Mulle, keskkonnahoiu sektoris töötavale külastajale, jäi silma jäätmekorraldus…
Jäätmete sorteerimiseks olid prügiraamid liigendatud peamiselt kolmeks - “pakend”, “taara”, “sega olmejäätmed” ning kohati oli olemas ka “Bio jäätmed” pangeke.
Osad raamid olid varustatud läbipaistvate kilekottidega, mis hõlbustas inimeste jaoks, jäätmete sorteerimist. Hoolimata pingutustest, nägin mitmeid segaduses olevaid külastajaid, kes ei teadnud, kuhu nad oma kohvitopsi või õlleklaasi peaksid viskama. Abistavad märksõnad, mida, kuhu visata, oleksid olnud asjakohased.
Pisijäätmete ja suitsukonide tarbeks olid vanadest plekkpurkidest valmistatud kogumistarvikud, mis olid paigutatud piisava tihedusega kogu festivali alale - neid kasutati aktiivselt.
Mulle väga meeldis, et suitsetamisala oli viidatud sildiga “ Piibuala”!
Ma nägin “Piibualal” ettenähtud tegevust tegevaid inimesi päris mitmeid, kuid kahjuks peab mainima, et suitsetati ka mujal...ka publiku ning väikelaste vahel, kes püüdsid kontserti nautida…
Meie ühiskond vajab veel aega ning järjepidevat teavitustööd, et kaasviibijate passivsele suitsetamisele sundimine ei ole vastuvõetav tegevus…
Kuna ma osalesin festivalil koos oma kahe väiksema lapsega, siis vaatasime üle ka “Lasteala” ning veetsime sealgi märkimisväärselt palju aega.
Mis meile seal silma jäi?
Lasteala oli eraldi piiritletud ja arusaadavalt viidatud! See ei asunud pealava juures vaid Talumuuseumi õuealal, Kopli lava läheduses.
Lasteala oli varustatud mitmekülgsete ja põnevate mänguasjadega. Minu tütar asus kohe nukkusid riietama ning Barbide kehaehituse üle juurdlema, sest tal puudus varasem kokkupuude taolise inimfiguuri võimalikkusega.
Pojake ledis ülesse autoteedega vaiba ning mudelautod, millega sai rallima hakata. Sõpru ja kamraade oli palju ning lusti jagus mitmeks tunniks!
Mulle emana meeldis, et lasteala oli turvaline - kahestest küljest piiras seda aed ning kolmandast hooned ja lava, festivaliala.
Lastel polnud eriti häid võimalusi, et alalt jooksu pista või midagi eriti põnevat, salaja uudistama minna...
Lastele oli Talumuuseumi Tsäimaja hubasesse katusekambrisse sisse seatud “Lõunatudula”, mida meie kahjuks katsetada ei saanud, sest meie külastusaeg jäi reede õhtusse.
Lõunatudulas sai oma unekest tududa aga laupäeva lõuna ajal. Minu 3 aastane beebi magas mõnusat pealelõunaund kandmislinas! Ilm oli soe, õhk värske ning tuuleke silitas just paraja paiga, magaja põsekest.
Ja need parmud! Mäletate veel neide vereimejaid, kes meid vastu võtsid?
Neid ma festiavli jooksul rohkem ei kohanud! Suure tõenäosusega saadeti nad telkimisalale valvuriteks või toalettruumide kõrvale korsituspersonaliks… Noh, nii on, et kogu vabatahtlik personal peab sündmuse jooksul olema liikumises ja muutma enda positsioone, vastavalt vajadusele.
Meile, algselt frakke kandnud vastuvõtukomisjon, hüvastujätuks enam tiibu lehvitama ei tulnud. Eks me teeme siis sellest, ebaviisakusest, omad järeldused! :)
AUTOR: Eelika Laane-Hannus, Tartu Loodusmaja