I Land Sound on Saaremaal, maaliliselt ilusal Illiku
laiul toimuv elektroonilise muusika festival, mis on tuntuks saanud oma
keskkonnahoidliku suhtumise poolest. Vabas õhustikus proovitakse ühendada
muusika, kunst ja loodushoid.
Festival asub piisavalt kaugel, et sinna minek Tartust on
paras ettevõtmine. Piletid festivalile olid ammu välja müüdud, niiet ma ei
saanud ka kedagi kaasa kutsuda ja võtsin mineku ette üksi. Hakkasin Tartust
minema ja juba jupp maad sõitnud, ütles auto üles… Nagu Murphy seadus – nii kui
planeeritult pikem sõit ees, siis ikka juhtub autoga midagi. Tellisin treileri
autole järgi, viisime selle Tartusse tagasi ja peas mõlkus mõte, et äkki keegi
annab märku, et ma ei peaks minema. 😊 Aga kuna festivali pass oli taskus, siis ei
tahtnud võimalust kasutamata jätta ja organiseerisin teise auto ning alustasin
sõitu uuesti. Ja mul oli hea meel, et läksin!
Festival toimub tõesti ilusas kohas Illiku laiul ja korraldajad
on suure töö ära teinud. 5 lava ja 5 päeva festivali on Eesti mõistes üsna suur
ettevõtmine! Inimesi oli sel aastal festivalile lubatud 3000, sest korraldajad
tahavad ürituse teadlikult hoida mõistlikes piirides – et kõigil oleks mõnus ja
antud oludes ka ohutu. Ja tõesti – ruumi oli laiul piisavalt, et soovi korral
oma seltskonnaga eraldi olla, samas lavade ette jagus tantsijaid-kaasaelajaid
küllaga ja vabaõhubaarides oli mõnus sumin.
Festivali keskkonnahoiupoliitikaga puutus iga külastaja
kokku kohe väravas, kus sissesaamiseks tuli läbida turvakontroll. Ära võeti
muuhulgas ka näiteks nätsupakid, et inimesed festivalialal nätsu maha ei
sülitaks. Kohalikes söögiputkades ja baarides rõhuti samuti teadlikult
jätkusuutlikkusele – kõik nõud olid keraamilised ja sealsamas toiduala juures
ka nõudepesupunkt. Ühekordsed nõud, salvrätikud iga söögi kõrvale, plastikust
kõrred jms ei olnud lubatud. Samuti serveeriti jooke ainult panditaaras –
lunastasid endale 2€ eest panditopsi ja sellega said kogu õhtu ringi käia ja
sinna uue joogi sisse osta. Pärast infopunkti või väravasse topsi tagastades
sai raha jälle tagasi. Korraldajad naersid, et neil endil neid topse
festivalialalt kokku korjata ei ole kunagi vaja, sest mõni külaline, kellel
raha taskus vähem, korjab laokile jäänud topsid alati kokku 😊
Festivali toimumisala oli küll üldiselt niidetud, aga osa alasid olid meelega
kõrge heina alla jäetud (ja silt „elurikkuse kasvatamine“). Eraldi oli mõeldud
konide peale – väravast sai iga suitsetaja tasuta võtta konitopsi Kops ja
festivalialal oli iga natukese aja tagant konipost – post keskkonnaalaste
küsimustega ja võimalus vastata „jah“ või „ei“ visates koni vastavasse topsi.
Joogivesi oli vabalt saadaval otse kraanist kas oma pudelisse või panditopsi.
Tänu kogu sellisele korraldusele oli festivaliala tõepoolest väga puhas!
Eraldi kiituse pean ütlema kunstilise kujunduse kohta! See
oli spetsiaalset vaatamist väärt ja käisin alal kogu õhtu ringi säravate
silmadega, sest iga nurga peal oli mõni äge idee, huvitav maaling, hea teostus
või põnev valguslahendus – kõikjale oli pikitud lilli, skulptuure, lehvivaid
kangaid, rippuvaid kaunistusi, kott-toole, vaipasid... Kujundus oli julge,
värviküllane ja festivali kohta täiesti ebatraditsiooniline – küllalt hipilik
ja kodune, standardseid lahendusi vältiv ja väga huvitav (kõik kaunistused
tehtud mõeldes märksõnadele „kunst“ ja „taaskasutus“). Alalõpmata tekkis
tahtmine pilti teha, et mõnda ideed edaspidi enda aias ära kasutada. Lisaks
olid ka külalised juba ise teadlikud festivali sellisest stiilist ja andsid oma
panuse – värvilised ja ekstravagantsed riietusesemed hipilikest
hommikumantlitest leopardinahksete kostüümideni, paljud olid endale külge
riputanud valgusketikesi, neoonvalguspulkasid, teinud näomaalingud jne.
Tegemist ei olnud kuigivõrd lastele suunatud üritusega ja lapsi oli vähe näha,
aga silma hakkas üks ema, kes oli ka lapsekärule jõulutulede ketid külge
riputanud. 😊 Ja kämpingualad olid külalised samuti enda
kaasavõetud lambikettide ja kaunistustega ehtinud, kaasa oli võetud terved
komplektid laudu-toole kogu seltskonnale, üles seatud terviklikud laagriplatsid
seltskonna autode vahele, niiet lõpptulemus oli tõeline ohhoo-moment!
Olen väga rõõmus, et kohale jõudsin ja selle festivali ära
nägin – nii kujundus, atmosfäär kui õppetunnid keskkonnahoidliku festivali
korraldamise koha pealt olid tulekut kuhjaga väärt! Aitäh korraldajatele suure
töö eest ja jõudu edaspidiseks uute ja huvitavate ideede kasutamisel!
AUTOR: Karoliina Lass - Estriver OÜ, MTÜ Jõe- ja Järvehuntide Akadeemia
